Hurraa, ongi käes! Paari tunni pärast lendame Türki. Ega midagi kirjutada sellest polegi, kirjutasin juba mõned teemad eespool, siin. Lihtsalt et, nägemiseni nädala pärast!
Sel ajal, kui nii mõnedki teised Eesti toidubogijad Tallinnas Solarise keskuses oma erakorralist kohvikut "Blogi" pidasid ja nii mõnedki teised nende küpsetisi maitsesid, pistsin mina siin paartuhat kilomeetrit lõuna pool parajasti ahju potitäie osso bucot. Mõnes mõttes sain niimoodi samuti maitsta veidi tänast "Blogi" kohviku repertuaari. Väga kaudselt ainult, kuna oma osso bucco retsepti võtsin ühe täna üles astunud toidublogija, Liina, suurepärasest kulinaarsest ajaveebist Aglio e Olio . Olin selle retsepti ausaltöeldes enda jaoks juba ammu ammu välja valinud. Liina kohe oskab oma mahlaka sõnavara ja jutustamisoskusega isu tekitada. Ja tulemuses ma pettuma ei pidanud. Seni, kuni liha ahjus valmis, külastasime Luxembourgi linna ajaloomuuseumit, et veidi paremini oma uuest elukeskkonnast ja selle kujunemisest aru saada. Oli päris huvitav, küll need ümberkaudsed kuningad on ikka ahnelt seda väikest Luxembourgi endale krabanud korda mööda. Jalutuskäik kevadehõnguses ...
Palju oliiviõli sinna sisse kuumenema palju hakitud küüslauku ja veidi väikseks hakitud tšillit kui küüslauk läbipaistev, siis lisada krevetid (kui krevetid olid soolvees, siis enne nõrutada ja soola mitte lisada), krevette praadida õlis mõned minutid Krevetid välja tõsta, õlile lisada 200 ml vahukoort, segada kastmeks, lasta keema. Süüa koos värske saia ja toorsalatiga Sööks iga päev, aga siis läheks paksuks. Ettevaatust, palju kaloreid. Aga keele viib alla, nii et loobuda ka ei suuda. Tasuks jätta pidupäevaks ja siis nautida, mitte mõelda kehakaalule. Mina ei soovitaks väherasvase koore peale minna - kaotab maitses tohutult.
Siit tuleb nüüd küll üks lootusetult hilinenud isadepäevajutt. Isadepäevaks tehtud koogid, portugalipärased pastéis de nata ´d valmisid küll siiski õnneks õigel päeval. Pühapäeva hommikuks oli üle pika aja taevas täiesti sinine ja päike soojendas mõnusalt. Päeval oli vist lausa 16 kraadi sooja olnud. Mannike laulis Henri "Lumi tuli maha ja valgeks läks maa..." abil üles ja kinkis talle karbikese vajalike vidinatega, peal silt "superissi toolbox". Mina omaltpoolt püüdsin tähtpäevale kaasa aidata millegi magusaga. Juba mõne aja eest oli mulle minu uues Jamie "30 minute meals" raamatus silma jäänud tema kiirelt valmivate pastéis de nata ´de retsept. Oligi plaan need ette võtta. Ärkasin veidi liiga vara üles ja kuna nii vara voodist välja ei viitsinud ronida, hakkasin öökapil olevaid toiduajakirju uurima. Silma jäi eelmises Cuisine et Vins de France numbris olnud pastéis de nata ´de retsept. Mõlemas oli midagi, millest ma loobuda ei tahtnud ja nii sai kahest...
Veiseliha jõuab eestlaste kodusele toidulauale palju harvem kui näiteks kana- või sealiha. Üheks põhjuseks on arvatavasti selle kõrgem hind. Samas pole see kindlasti mitte ainuke põhjus. Esiteks ei ole maitsva veiseliha valmistamise oskused meile sugupõlvede kaupa edasi kandunud, nagu sealiha puhul see kindlasti on. Nõukogude ajal müügil olnud loomaliha oli kõike muud kui see mahlane ja pehme lihaveise liha, mida järjest enam täna poelettidelt leida võime. Nii et mina pakun välja, et hakkame siis end selles vallas harima, kuidas valmistada maitsvat veiseliha. Minul näiteks on pärast maailma kõige paremaid-maitsekamaid-mahlasemaid Jaapanis (grillitud wagyu) ja Brasiilias (picanha) söödud veiselihasid küll suur kihk selles vallas paremaks saada ja midagi võrdväärset ka ise kunagi valmis küpsetada. Olen seda mõtet juba ammu mõlgutanud ja aegajalt proovi ka teinud, aga viimase tõuke andis mulle Umami uue gurmeesarja Veinimeistri sool , mille maitsmisel ja...
Möödunud nädalavahetusel tabas meid selline õnn, et meie head sõbrad Kristina ja Fabien võtsid meid kaasa tõelisele Prantsuse vendange ´le (pr k viinamarja korjamine) Savoie Alpidesse. Ma enam ei mäletagi, kui mitu aastat oma elust olen ma aegajalt unistanud, et saaks ühel päris vendange ´l osaleda ja nüüd sai siis see väike unistus teoks. Pildid räägivad niikuinii enda eest, aga lisan ikka mõned sõnad ka selgituseks juurde. Vabandan ka juba ette, et tänu ohtrale pildimaterjalile on tegu ühe lohepostitusega! Saabusime Fabieni vanemate juurde Alpidesse veidi peale reede keskööd, selja taga üle 6 tunni sõitu vihmahallil kiirteel. Õhk oli isegi keset ööd hulga soojem kui Luxis ja veidi eemal pimedal külavaheteel hüppas terve hulk väikseid jäneseid. Fabieni ema Marilou pakkus kohalikke Savoie juustusid, oma kodu punast veini ja isa Jackie tehtud saia oma tehtud maasikamoosiga enne kui pikast sõidust väsinuna vooditesse kukkusime ja magama jäime. Terve öö sadas, nii et ...
Kommentaarid