Õnnesoove ja kalmaarirõngaid, veidi kaheksajala peksmist ka

Täna ma plaanisin teile kirjutada sellest, kuidas me kaheksajalga töötlesime ja kalmaarirõngaid nautisime. Aga hommikul tuli välja, et alustada tuleb hoopis muust. Nimelt valis Perenaine.ee välja 2011. aasta parimaid kodumaised toidublogid (nagu ta varem on teinud ka 2010. ning 2009. aasta kohta) ja taaskord on mul suur õnn ning au olla esikümne ridades. Sel korral siis jagamas 8.-9. kohta alati vaimuka ning stiilse blogiga "Mitmekesi köögis korraga". Esikoht läks teist aastat järjest Mari-Liisile ning tema Siit nurgast ja sealt nurgast blogile ja teine koht Marjule ning tema imelilusale Tassikesele. Palju õnne meile kõigile ning suurimad tänud auväärt žüriile!

Aga et tunnustuse vääriliselt esineda, jätkan nüüd ühele korralikule toidublogile omaselt toidulainel. Juttu tuleb kahest kapriissest mereelukast - kalmaarist ja kaheksajalast

Kalmaarirõngad küüslaugumajoneesiga

Mul on senimaani meeles oma esimene kalmaarirõnga "elamus". Elamus oli ere, aga mitte sugugi meeldiv. See juhtus aastaid tagasi, siis, kui Eestisse esimesed Hiina restoranid jõudsid ja jumal teab mis toorainest "Hiina roogasid" valmistasid. Isu kõike eksootilist maitsta oli minus juba siis täiesti olemas ja nii saigi ühel esimesel hiinaka-külastusel tellitud muuhulgas ka kalmaarirõngaid. Nüüd ma enam ei teagi, kas ma päriselt usun, et need rasvast nõretavad kummitükid ikka päriselt kalmaarid olid. Olid mis nad olid, aga mitmeteks aastateks oli kalmaari söömise isu kadunud. Kuni Vietnamis, Halongi lahel, kruiisitades kalmaarirõngad ühel ilusal päeval meie lõunasöögimenüüsse kuulusid ja me uuesti proovi tegime. Need pehmed maitsvad rõngad olid ühest täiesti teisest ooperist. Hinge jäi siiski väike kahtlus, et tõenäoliselt on tegu ühe keeruka elukaga, mille edukaks valmistamiseks peab kuhjaga teadmisi ja kogemusi olema. Vahel Henri ikka mainis, et äkki teeks kalmaarirõngaid, aga aukartus nende ees oli siiski suurem kui pealehakkamine.

Minu suhe grillitud kaheksajalaga algas Portugalis. Ja see oli armastus esimesest silmapilgust. Need värsked ja pehmed jalakesed ühes rannapealses restoranis päikselisel päeval, sööbisid mulle pealuu sisse ja meenutasid endid iga mõne aja järel ikka uuesti ja uuesti. Muidugi tahtsin ma samasuguseid jalgu grillida, aga mul polnud õrna aimu, kuidas seda teha. Etterutates ütlen juba ära, et põhjus, miks tänase loo pealkirjas kaheksajalgu ei mainita, on aimatav :). Igatahes andis eelmisel nädalavahetusel toidupoe kalaleti juures endast märku mingi enneolematu hulljulgus ja meie ostukärusse rändasid nii värsked kalmaarid (puhastatud) kui ka kaheksajala kombitsad (või siis jalad).

Õnneks on meil olemas internet ja teadmiste puudumise probleemi saab kiiresti ära lahendada. Jõudsin ruttu arusaamisele, et kalmaar pole sugugi minu suurem murelaps - vastupidi, temaga läheb kõik kiiresti ja lihtsalt. Kalmaari grillimine aga nõuab aega, kannatust ja veel mõningaid päris naljakaid tegevusi. Nimelt soovitatakse kaheksajalga peale puhastamist ja enne edasist töötlemist kõvasti lüüa. Inetu lausa öelda sellist asja. Keegi kirjutas, kuidas ta suurel kaheksajalal kratist kinni võttis ja seda siis jõuluõhtusöögi eel täiest jõust vastu oma korteri rõdu lauda peksis. Seda vaatepilti oleksin tahtnud küll näha. Itaallastel oli aga rahumeelsem lähenemine - nemad arvasid, et piisab sellest, kui kaheksajala keeduvette lisada üks veinipudeli kork (korgist kork). Minu kasutada olid kõigest jalad ja nii ei olnud nende tagumine kuigi keeruline protsess. Eriti kui mees majas on. Panime jalad kahe plastmassist lõikelaua vahele ja Henri virutas paar kõvemat matsu. Sellest piisas. Seejärel tuli neid soolaga maitsestatud vees tunnike madalal kuumusel keeta. Siis tume naha pealiskiht maha pesta, siis jalgu oliiviõli, sidrunimahla ja küüslauguga marineerida ning seejärel veel mõned minutid mõlemalt poolt grillida. Möödus paar tundi, kaheksajala jalad olid keenud mitu korda väiksemaks, nii et nad lõpuks pigem krussis põrsasabade moodi välja nägid, ning juba nad olidki laual! Oli täitsa ok, aga minu Portugali mälestusest oli asi valgusaastate kaugusel. Nii et palju kära ei millestki, aga proovimiserõõm on ka rõõm!


DSC_0089 DSC_0062

Kalmaarid aga tulid välja veel paremad kui ma iial oleksin osanud oodata.
Vaja läheb:
hulk rapsi- või päevalilleõli praadimiseks
250 g jahu
1/2 tl tšillihelbeid
1/2 tl paprikapulbrit
1/2 tl soola
500 g värskeid või külmutatud-sulatatud kalmaarirõngaid (ca 5 mm paksuseid)
2 klopitud muna

Kiire küüslaugu-sidrunimajoneesi jaoks läheb vaja:
200 g majoneesi (osta oma lemmikut või tee ise)
1-2 küüslauguküünt
1/2 sidrunist pigistatud mahl
musta pipart

Tee kaste. Selleks haki küüslauk peeneks ning sega majoneesi sisse. Lisa sidrunimahl ning maitsesta musta pipraga. Pane kaste külmkappi kalmaarirõngaid ootama.
Sega kokku jahu, tšilli, paprika ning sool.
Kuumuta potis nii palju õli, et selle sügavus oleks ca 5 cm. Kui kasutad termomeetrit, siis peaks õli olema 180 kraadi kuum. Kui Sul termomeetrit ei ole, siis testi õli temperatuuri nii - kui õlisse visatud saiatükk võtab kuldse jume ca 1 minutiga, siis on aeg kalmaare küpsetama hakata.
Pane jahusegu kilekotti ja lisa kalmaarirõngad. Sulge koti suu ja raputa kõvasti, kuni kõik kalmaarirõngad on jahuseguga kaetud. Tõsta rõngad ükshaaval kotist välja, kasta klopitud munasse ja pista kuuma õli sisse praadima. Keera kalmaarirõngastel vahepeal potis külge, kokku peaks küpsemiseks minema umbes 2-3 minutit. Tõsta rõngad potist välja köögipaberile nõrguma, et lahti saada liigsest rasvast.

NB! Ära pane ühe korraga potti palju rõngaid, muidu hakkavad nad omavahel kokku ja tulemuseks on üks suur kalmaaripannkook :).
Serveeri kohe küüslaugumajoneesi ja külma õlle või valge veiniga.

/idee pärineb BBCGoodFood lehelt/

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Õnnitlen! Sinu blogi kuulub raudselt nende hulka, mida väga sageli külastan. Ja teised esikümne omad on mulle samuti tuttavad. Niiet, žürii valik on minu meelest väga hea. H Saaremaalt
Juc ütles …
Suur aitäh Sulle, H. MUl on hea meel, et mu blogi tihe külastaja oled! Loodan, et leiad siit ka edaspidi põnevat lugemist.
Margit Markus ütles …
Tere! Kas Sa tead pöhjust, miks peab kaheksajalal keetmise järel selle punaka nahamoodi kesta aha pesema?
Juc ütles …
Margit, kahjuks ei tea. Olen lihtsalt lugenud, et niimoodi alati tehakse :). Praegu kiiruga netist otsides ei leidnud ka midagi tarka. Kuna mereelukad pole eestlastele just väga "oma toit", siis ei ole ka teadmised väga põhjalikud, pigem katsetuste tasandil. Kui teada saan, panen siia kirja :)

Populaarsed postitused sellest blogist

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Päikeseline brownie toorjuustuga blogi esimese sünnipäeva puhul

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Kodumaine klassika - mulgipuder pruunistatud sibula ja suitsupeekoniga